See näitus sündis kahe kunstniku Laura Koržetsi ja Tiiu Piiburi mõtete vahetusel. Neid kahte daami ühendab kindlasti armastus loodusmaali vastu. Nimigi sai näitusele pandud spontaanselt „H₂O “.

Tiiu kirjutab: „Mil ma seda kirjutan ei puudu ka minu laualt klaas vett. Meid ümbritseb vesi, igal hetkel - perspektiivil. Me armastame vett, imetleme neid imelisi vetesid, olles ise samuti üks suur veekogu. Inimese organismisgi olla vett erinevatel andmetel 70-80%, kogu organismist. Mis on siis nii paeluvat selles vees. Uurime meiegi ja piilume veepeeglite sisse ja taha. Vesi kui elu ise, kus teda pole piisavalt on hukule määratud. Seega on vesi kõige loomulikum ravim meie kudedele, meie eksistentsile üleüldse. Armastan olla vihmaaeg õues ja naudin seda kuidas vesi minu keha rõõmustab. Olen teadlik, et otse vihmana allasadav vesi on terveim, kõikidest vetest. Kohe kindlasti oleme kõik uurinud ja jäädvustanud palju erinevaid vetesid. Nii loojangul; kus mänglevad erinevad värvingud üksteise võidu, mis on alati vaid hetki meie silmade ees. Enne, kui öö pimedus need helgid endasse punub. Või voolavad; rahutud, tasaselt seisvad veed, mis imeliselt lasevad endasse piiluda. Samuti ka peegel on otseselt alguse saanud vetepeeglist, loeme teda siis esimeseks peegliks meie maal.

Armsad vaatlejad; hoidkem meie vetesid ikka puhta ja tervena, et teda ikka Jätkuks“.

Laura kirjutab: “Vee peegeldused, mere kohin, möirgavad lained – see kõik on meile kui mereäärsele rahvale kodune ja tuttav. Vaikne vesi rahustab meie meeli. Tormine võib olla hirmutav ja ohtlik, samas ka inimest häirivatest mõtetes vabastav. Just sellepärast veedavad paljud meist oma puhkushetki veekogude ääres. Ja nagu öeldakse on kogu meie elu nagu meri, kord oled laine harjal, siis jälle selle all. “Kõik voolab, ütles juba Herakleitos“.