Mälestused Päikese poisist Eri

https://tiiupiibur.com/portfoolio#portree

Kohtumised 

Mõned mälestused jäävad ajas eriliselt kirkaks. Kuigi sellest on möödas juba üksteist aastat, tundub see mulle vahel nagu oleks juhtunud alles paar aastat tagasi.

Mul oli näitus Mustpeade majas. eri Klas töötas sellel ajal seal. Ta leidis sealt kaks minu maali, mis meenutasid tema abikaasa armastuslugu ja selle algus hetki Veneetsias. Lugu jätkus, kuna Birgitta Festivali oli kohe algamas.

 Maestro Eri Klas valis välja minu maali „Loomine“ ja kinkis selle festivali kunstilisele peakorraldajale, kes oli tulnud ist siia festivali looma. See oli minu jaoks suur tunnustus ja hetk, mis on jäänud eredalt meelde.

 Hiljem soovis Eri te võiksin maalida ka Maestrot ennast. Eri käis mitmel korral minu kodus ning meie vestlustest, ühisest mõttevahetusest ja heast energiast sündis maal, millel on koos kaks mulle väga olulist suurkuju – Maestro Eri Klas ja tema parim sõber Arvo Pärt.

See teadmine annab sellele maalile minu jaoks erilise tähenduse. Maal on abikaasa Arieli kodus.  Festivalil tõstis Eri veel viimaseid hetki tirigendi keppi ja see on näha ka youtubes, läbi sinise valguse. 

Kui Eri suri. 
Maalisin üht maali kus silm vaatas ülesse taevasse ja pisar voolas mööda põski alla, see oli valid üks silm- teadmata et ta suri. Järgmine päev   jäin ma raskelt haigeks, oli kõrge palavik, haigus kestis kuni matusepäeva õhtuni. 
 Olles voodis ja teades et matuselised sõitsid viimse paiga poole kuulsin kapipeal kolksatust, kivikesed olid minu kapil. Arvan et, Eri tuli hüvasti jätma ja andis mulle märku. Aastaid hiljem kuulsin, et juutidel on kividega mingi lugu, see sobis kuuldud hetke. Ma olen seda festivali jäädvustanud abstrektse maalina, mis seisab mul siin kodus. 

See hetk kui kivi kolksatas oleks just kui päikene tuppa tulnud, ta oli ju päikese poiss. See oli meie viimane kohtumine, reaalselt oli tema üks Päikene.
Meil hingedel on koos loomise lugu, kas me siis märkame neid hetki. 

Ka täna, aastaid hiljem, vaatan sellele ajale tagasi suure tänutunde ja soojusega. Mõned kohtumised ja lood jäävad meiega kogu eluks ning nende väärtus ajaga ainult kasvab.